Mida teeb võim inimesega? – Rein Õunapuu

(ilmunud 1. oktoobri 1997. aasta Eesti Kirikus)
Eesti on nii väike maa, et peaaegu iga eestlane on viimastel aastatel saanud kaasa elada mõne endise vabadusvõitleja või muidu tubli inimese metamorfoosidele võimukoridorides.

Igal vastutaval ametil on oma stereotüübid. Märkasin seda isegi, kui pärast kümneaastast tööd kogudusevamulikuna pidin sellest ametist distantseeruma. Kõrvaltvaatajana pidin tunnistama, et olin endalegi aru andmata ühe süsteemi ideoloog palju suuremal määral, kui oskasin näha ja oleksin tahtnud. Kogudusevaimuliku vastutus on vaevalt võrreldav võimulolevate poliitikutega, kellest sõltub kogu riigi püsimajäämine või kadu.

Nagu ütleb inglise vanasõna: pudingi headust proovitakse süües. Sellepärast küsitlesingi inimesi, kes on oma elus võimuga lähemalt kokku puutunud.

 

Illar Hallaste:

 

Mida teeb võim inimesega, sõltub eelkõige inimesest endast. Osa inimesi muutub enesekindlamaks seevastu osa inimesi kõhklevamaks, siis kui tekivad kahtlused, kas ma olen ikka õigesti talitanud, nii et see hakkab takistama otsuste vastuvõtmist. Viimasega jääb inimene võimust tegelikult eemale, ega suuda tema kätte usaldatud potentsiaali realiseerida. See on, kui keegi peab otsustama aga ei otsusta. Riigi seisukohalt võib niisugune seisund osutuda koguni ohtlikuks.

Võimule pürgimine on suurel määral seotud edevusega ja võimust ilmajäämine toob kindlasti kaasa muudatused – inimene peab ennast uuesti leidma. Hullem on olukord siis, kui inimene ei suuda kaotatud positsiooni enda jaoks mitte millegiga asendada, ennast ümbritsevate jaoks vajalikuks teha, iseendast lugu pidada. Kui aga inimene suudab ennast leida mingis muus valdkonnas, siis on ta nii mõnegi kompleksi enda jaoks ületanud.

Kui mind valiti esimest korda ülemnõukogusse, sattusin olukorda, kus pidin olema koos kommunistliku masinavärgi ametnikega, kes olid teinud selleks kõik, et takistada mul kandideerimast ülemnõukogusse. Olin sel ajal positisioonis, kus nendel oli võim minu üle.

Pärast valimisi sattusin neist ülespoole, positsiooni, kus justkui minul oleks olnud – teoreetiliselt võttes – võim nende üle. Tegelikult mul muidugi selles mõttes mingit võimu ei olnud, kuid vähemalt enesetunde järgi oli küll. Siis tundsin endas mõningat edevuse momenti, et küll on tore olla sellises kohas ja veel toredam oleks saada ülemnõukogu presiidiumi liikmeks. Näiteks Villu Jürjo saigi ülemnõukogu presiidiumi liikmeks ja see ei mõjutanud minu meelest teda halvemuse poole ei inimese ega vaimulikuna.

Pärast viit aastat ülemnõukogus ja riigikogus, millest suur osa ka reaalse võimu juures, ei näe mina praegu ühtki sellist ametikohta riigi võimustruktuuris, mis mind lausa ahvatleks. Poliitiline võim ei motiveeri enam.

 

RÕ: Mis juhtub inimesega võimulolemise käigus, et siiski väga paljud poliitikud libisevad korruptiivsete või vähemalt sellisena näivate võtete teele, et lõpuks on peaaegu igaühel avalikkuse ees midagi karta, nagu Mart Laaril oli rublaskandaal ja Tiit Vähil tütre korter vanalinnas. Iga poliitik peaks ju teadma, et kaugema tuleviku huvides oleks korruptiivsuse vältimine talle tunduvalt kasulikum, kasvõi omaenda hea nime pärast.

 

IH: Paljud nn luukered kapis on meedia poolt kujundatud arvamused, et ühe või teise poliitiku teatud käitumise puhul on tegemist millegi ääretult taunimisväärsega. Materialide ettesöötmine poliitiliste rivaalide poolt laseb end aimata, kuid nende vastu kohtuprotsessi algatamiseks ja võitmiseks tõendeid pole; ajakirjanduse vastu protsessimine on aga poliitikule samahea kui enesetapp.

Rublaskandaali ei anna minu meelest korteriskandaaliga võrrelda, sest esimesel on ju ka teine aspekt: Eesti Pangas seisid rublad, mille väärtus kahanes iga päevaga, lisaks sellele oli rublade hoidmine ise oli kulukas. Hilisem juurdlus on rublaskandaali selle osa õigeks mõistnud. Iseasi oli muidugi rublade eelarvevälise liikumise küsimus.

 

RÕ: Kahtlemata tekkis Eesti Vabariigi taasloomise käigus palju ebatüüpseid olukordi, mida ei olnud võimalik varasemate eeskujude järgi lahendada, kuid on ju ka tõelisi afääre, tegusid, kus võimuesindajad on teinud otsuseid, mis on olnud nende isiklikes huvides. Võtame kasvõi Tallinna vanalinna korteriafääri.

 

IH: Jah ma usun, et on olnud ka tõelisi afääre, kuid sageli on nende struktuur liiga spetsiifiline, et ajakirjandus suudaks neile jälile saada ja üldsus suudaks sündmuse kogu ulatust adekvaatselt hinnata. Teatud määral tingib ajakirjanduse tähelepanu ka see asjaolu, et ülesvõetav skandaal peab olema laiale lugejaskonnale arusaadav. Kui seaduse vaimu vastaselt erastatud korterite arv ulatus sadadesse, siis ajakirjandus keskendas oma tähelepanu Tiit Vähi tütre poolt erastatud 42 ruutmeetrisele korterile. Aga ikkagi oli tegu igale inimesele arusaadava jutuga – näe, sai endale korteri.

Seevastu 1993. aastal kadus Eesti Panga aktivatest 10 miljonit dollarit ja sellise lepingu alusel, kuhu oli kirjutatud sisse, et kumbki pool ei avalda protesti antud lepingus nimetatud ülekannete võimalike fiskaalsete tagajärgede eest. Maakeeli tähendab see, et kui raha läheb kaduma, siis kumbki pool summa kaotsiminekut ei vaidlusta. Tolleaegne Eesti Panga president Siim Kallas ütles, et andis allkirja meeltesegaduses. Ja nii see asi jäi, ajakirjandus ei pööranud sellele pooltki nii suurt tähelepanu kui Tiit Vähi tütre korteriskandaalile. Suurusjärkudes on siin aga väga suur vahe.

 

 

RÕ: Tundes oma ajal mitmeid vabadusvõitlejaid, märkasin paljudes neist metamorfoosi, mis muutis nad pärast parlamenti valimist lausa teisteks inimesteks. Puutusid ju Sinagi omal ajal kokku paljude inimestega nii enne vabaduse saabumist muinsuskaitse jms kaudu, kui pärast, parlamendis. Kui suures osas neist märkasid muutust?

 

IH: Ma ei märganud, et keegi oleks parlamenti sattudes muutunud, sest riigikogu liikmeks olemine ei anna iseenesest kellelegi reaalset võimu. Kõik otsused võetakse ju vastu kollektiivselt, hääletamise teel. Ühe parlamendiliikme osa on sedavõrd suur, kuivõrd ta ise seaduseelnõusid enda jaoks läbi töötab ja kuivõrd kaalukaks ja veenvaks suudab ta kujundada oma argumente. Sageli ka sellest üksi ei piisa, sest suurt rolli mängib riigikogus ka fraktsioonisisene meeskonnatöö.

Kui rääkida muutustest, siis võibolla haakub küsimus siin pigem nendega, kes said täitevvõimu juurde, ministriteks. Juhtus tõesti nii, et mõned enne nii malbed inimesed läksid võimu juures õhku täis ja arvasid, et nad on peajagu teistest üle ja võivad kohelda ülevalt alla ka oma sõpru ja võitluskaaslasi. Samal ajal on minu silm olnud tunnistajaks nii mõnelegi inimesele, keda ma tundsin enne parlamenti, nägin neid ministritena ja pärast seda ega tähelda nende juures mingit võimukompleksi. Headeks näideteks on siin endine justiits- ja seejärel siseminister Kaido Kama ja endine kaitsemininister Indrek Kannik.

 

RÕ: Kui suur protsent võimu juurde sattunud isikuist Eestimaa tingimutses nakatub võimukompleksist?

 

IH: Mina arvan, et seda on praktiliselt võimatu hinnata, sest need, kes on poliitikas nii kõrgele positsioonile jõudnud oskavad oma tegelikke tundeid ja mõtteid kõrvaltvaataja jaoks väga osavalt varjata.

 

Vootele Hansen

 

VH: Võimu võib võrrelda rahaga, mida võib kasutada nii heaks kui halvaks. Mõni inimene muutub võimu kasutamisel ihnsaks ega kasuta seda, mõni hakkab võimu pillama ja võibolla ainult väike osa inimesi suudab mõista milleks võim on mis on selle kasutamise otstarve.

Mina arvan, et pillajaid on siin kõige rohkem, ligi 40%, üsna suur hulk 30% on ka neid, kes püüavad võimu koguda selle kasutamata jätmise teel. 5% ei oska võimuga midagi peale hakata ja ainult 25% suudab võimu ehk sihipäraselt kasutada.

 

RÕ: Kuidas mõjus Sulle ministriportfell?

 

VH: Olin eesti keskkonnaminister suhteliselt lühikest aega, umbes kuus kuud. Pärast ametist lahkumist, hakkasin mõistma kui tähtis on vabadus ja kui vähe mul seda ministrina oli. Ma ei pidanud enam päev otsa kabinetis istuma ja enam ei käinud kümnete kaupa mingisuguseid mehi moosimas ja tähtsat juttu rääkimas, mille tagant hakkas pikapeale paistma nende tuleku tõeline ja omakasupüüdlik motiiv. Tegelikult oli meestel meeles oma rahaline või positisiooniline kasu, kuid selle asemel räägiti poliitikast ja õilsatest eesmärkidest ja huvidest. Kõige kurioossemaks näiteks võibolla see, kui ükskord tuli mingi maakutsekoolide delegatsioon ja ütlesid, et igale maakutsekoolile tuleks anda – muidugi ilma kännurahata – paar kvartalit riigi metsa praktikatöödeks ja nemad hakkavad, metsaraietöölisi koolitama. Eestis on küll suhteliselt palju metsa, kuid niisugust raietööliste lauskoolitust pole küll kellelegi vaja, nii et kogu üllast ettepanekust paistis läbi, et nad tahavad lihtsalt mingi osa metsa tasuta maha võtta ja maha sahkerdada.

 

RÕ: Kui palju niisuguste projektidega maadelda tuli?

 

VH: Mis metsa puutub, siis ainult niisugused projektid olidki. Tavaline keskkonnakaitse oli mõistlikum, seal rääkisime mis putukaid ja missuguseid mineraale kaitsta ja kust selle jaoks raha saada. Aga sealgi ilmutasid inimesed oma leidlikkust seeläbi, et mis asja pärast, kes kui kauaks riigi kulul välismaale minema peab.

Niisugustel juhtudel, kui midagi põhjendamatut nõuti tuli võimu kasutada, et vältida riigi rahade kulumist erahuvide peale.

 

Esimestel päevadel pärast ministrikohalt lahkumist oli justkui millestki puudus. Kuus kuud oli mul ju riigi poolt ametiauto ja sekretär. Siis hakkas koitma, et tegelikult olin ma muutunud nendest mugavustest sõltuvaks – ei oska enam liikuda kui autot ukse ette kutsuda ei saa ja ootad kogu aeg, et sekretär sinu eest päevaplaani peaks, mis kell ja kus sa olema pead. Kui olin asja üle järele mõelnud tuli äkki vabastusetunne.

 

Villu Jürjo

 

Kui me oleme kunagi olnud näiteks lillelapsed, siis igasugune elu lihvib inimest kandilisemaks. Kui tuleb minna läbi tule, vee ja vasktorude, siis inimene tuleb sealt läbi küll, kuid mingid kõverused jäävad ikka sisse. Poliitikute puhul tuleks minu arvates eristada inimese oma nägu ja maski, mille inimene omandab oma ümbruselt, suhtlemisest nn prominentidega, suures osas ilmselt ka alateadlikult. Suured inimesed on oma sisemuses tegelikult kergesti haavatavad, sest nad on siiski palju oma lapsemeelsusest säilitanud. Võibolla just see viimane sunnib neid justkui mängima mingit osa ja näitama end avalikkusele teistsugustena nagu nad seespidi on. Võim ehk teebki seda, et sunnib inimest kahestuma, pidama seespidist võitlust iseendaga, et oma maskiga mitte täieni samastuda. Inimeste tunnustust, kiitust ja meelitusi kanda on palju raskem kui põlgust. Sest põlguse ja tagakiusamiste vastu saab asetada oma sisetunde ja öelda enesele, et ma ei ole ju selline; kui sind aga upitatakse etteotsa ja öeldakse, et sa oled parim, siis mingi osa alateadvusest hakkab kahtlema: mine tea, viimati on neil õigus. Võim ja liidriroll haavab inimest kergemini.

 

RÕ: Kelle kohta võiks öelda, et talle on võim pähe hakanud?

 

VJ: Ma arvan, et siis, kui keegi ennast poola kuningana tunneb, siis võib öelda, et talle on võim pähe hakanud. Euroopa ja ka Eesti tingimustes ei kogune võim enam üksikisikute kätte, erandina võibolla rooma paavst ja maffioosod. Nende kätte koguneb ehk niisugust võimu, mida võib võimuna tunnetada. Mujal on seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim lahku viidud, nii et kui mõni üksikisik soovib ennest üle teiste maksma panna, siis kistakse ta varsti sellesse võimukatlasse tagasi.

Võimu poolt tõsiselt ärarikutud inimesed – need on diktaatorid. Eesti rahvas on aga demokraatiaga nii ära rikutud, et siit ei tõuse isegi tõsiseltvõetavat maffioosot. Inimeste poliitiline ja hariduslik võrdsus ei tulnud Euroopasse mitte hilisem sotsialistlik liikumine, vaid see on märgatav juba ka reformatsioonis.

 

RÕ: Kui palju muudab inimest paralament?

 

VJ: Ma arvan, et enamik inimesi parlamenti sattudes tegelikult ei muutu. Erinevus on vast selles, et sul on seal mõnede oma ideede realiseerimiseks mehhanismid, abivägi, kes osa sellest tööst ära teeb, kuid parlamendisaadiku töö on ikkagi väga tehniline ja lootus, midagi oma tahte järgi seadusesse sisse kirjutada, kaduvväike. Parlament pääseb raha juurde ju tegelikult ainult korra aastas, siis kui riigieelarve vastu võetakse ja parlamendiliikme võimalused selles midagi oma isiklikuks kasuks pöörata on äärmiselt minimaalsed. Isegi oma palka ei saa parlamendiliikmed otse määrata, sest iga koosseis saab määrata palga ainult järgmisele parlamendile, kuhu saamine pole kellelegi kindlustatud.

 

RÕ: Missuguste ringkkondade käes on siis võim Eestis?

 

VJ: Küllaltki sagedased valitsustevahetused panevad mõtlema, et tegelike võimuhoobade otsad ei alga ei parlamendist, valitsusest ega kohtust, vaid on kuskil majandusringkondade käes, kes balantseerivad lubatavuse ja kuritegeliku piiril, kuid siingi pole tegu üksikisiku võimuga.