Võtta vastu rõõme

Veel tekste varasemast ajast.

Kõik inimesed tahavad olla õnnelikud. Kogu inimkonna ajalugu on tegelikult õnne otsivate inimeste pikk ja vaevaline seiklus. Kuid õnne ei ole kerge tabada. Vahel võib inimene mõelda, et ta on selle juba kätte saanud, kuid siis märkab ta järsku selle piire ja näeb, kuidas see tema käte vahel sureb. Ta hakkab järjekordselt unistama mingist uuest, teisest õnnest.
Inimese olukord on väljapääsmatu. Ta on kui pime ja otsib õnne seal, kus seda pole kunagi võimalik leida. Sellisel juhul ta kas lepib saatusega ja hakkab nautima hetkelisi elumõnusid, või satub masendusse ja mõtleb, et õnn on ta jäädavalt maha jtnud.
Kuid tegelikult on õnn olemas, meil on võimalik sellega kohtuda.

Me tõttame ja võitleme tabamaks õnne. Me oleme nagu jooksja, kes tahab saada võidujooksus esikohta, kuid ei tea, kus asub sihtpunkt. Seepärast peatuge hetkeks ja otsige kõigepealt teed.
Me otsime õnne kogu oma olemusega. Selle janu ja nälja on Jumal kirjutanud iga inimese südamesse. Me oleme loodud õnnele. See on Jumala kutse, mis tuleb meieni igavikust. Soovi korral me saame olla õnnelikud, sest Jumal ei külva midagi, kui Ta ei taha saaki lõigata. Me peame kuulama Tema sõna ja olema tänulikud.

 

On mõnud ja on rõõmud:
mõnu on kehaline rõõm; tõelist rõõmu tunneme me siis, kui hingel on hea.
Ei tohi rahuldudada naudinguga, selles ei leia me seda täiust, mida otsime.
Kui meil on nälg mõnude järele, siis oleme me kurvad, ja mida rohkem me seda nälga rahuldame, seda suuremat kurbust me tunneme. Niisiis: kui me igatseme ainult naudinguid, siis oleme alati paratamatult kurvad. Nauding elab ainult hetke ja siis sureb, tema küljes on alati surma kõrvalmaitse.

Hingeline rõõm ei sure. Me peame otsime seda ja siis säilib meis igaviku tunne.
Me tohime nutta eluraskuste, kannatuste ja valu ning surma ees. Ent isegi siis, kui meie silmis on pisarad, ei tohi me lubada rõõmul meist lahkuda. Naudingud ei saa olla kõrvuti kannatustega, kuid tegelik rõõm on võimalik ka suurtes vaevades.

Naudinguid pole tarvis hukka mõista, kui nad pole elamise peamine eesmärk. Me tohime vastu võtta seda naudingut ja mõnu, mida meile pakub Jumal, et meie tee oleks ilusam ja meil ei tekiks soovi alla anda. Kui me aga oma teel peatume ja hakkame otsima naudingut ainult iseendale, siis rõõm kaob.
Meie tee õnne juurde pole suunatud teistelt inimestelt ja asjadelt meie poole. Ta lähtub alati meist teiste juurde.

Miks me kurvastame? Mitte keegi ei pannud tähele meie poolt tehtud tääd, ei märganud meie jõupingutusi ja edusamme; me tahtsime midagi öelda, aga keegi ei kuulanud. Tähendab teised ei armasta meid. Seepärast peame me paluma Jumalalt andestust, kui me kurvastame ja pöörama oma tähelepanu teistele inimestele. Me peame neilt midagi paluma, kuulama neid, tundma huvi nende töö vastu, olema vaimustatud neist ja nende tegudest, kiitma nende teeneid …
… ja need teised, ise seda teadmata, vabastavad meid meie muredest ja kingivad meile rõõmu.

Miks me täna ei rõõmusta? Ei tea.

Andke Jumala kätte kogu oma väsimus, tüdimus, kõik vanad mured, mille te arvasite olevat unustanud, kuid mis hingepõhjas ikka edasi püsivad. Ja siis naeratage teistele: abikaasale, naabrile, tääkaaslasele. Ning te tunnete, kuidas selle naeratuse läbi tuleb tagasi teist lahkunud rõõm.
Rõõm algab sellel hetkel, kui te lakkate seda otsimast ainult enda jaoks ja püüate anda seda teistele. Seega tuleb teil kurvastuse puhul peatuda ja otsida selle põhjust. Te näete, et see põhjus on alati peidus kuskil teie südamesopis, kui te olete tahtnud midagi enda jaoks. Ärge leppige sellega. Andke Jumalale see, mida te olete kiivalt püüdnud hoida ainult iseenda jaoks. Seejärel unustage iseennast ja mõelge oma lähedastest.

Inimlik draama seisneb selles, et oma võimalustes on ta piiratud, aga tema soovid on piiramatud. Järelikult ainult inimlikult me ei saa olla täielikult rõõmsad. Selle me leiame ainult koos Jumalaga.

Rahutu inimese hinges olev nälg õnne järele pole midagi muud, kui soov tunda Jumalat: hüüda enesega rahulolevatele, kes on täis naudinguist saadud mõnutunnet ja arvavad, et kõik nende soovid on täidetud;
õndsad on need, kes tunnevad nälga.

Rõõm elab kinkimises. Kinkimine tähendab enesest lahtiütlemist, omaenese “mina” surmamist. Seega rõõm on elu, mille me leiame, kui nõustume sellest loobuma. Kristuses ja Kristuse saladuses peitub ülestõusmise rõõm.
Milline on sinu sõprus Kristusega? Selle sõpruse tugevus määrab ära sinu elurõõmu suuruse.
Jumalas on ainult rõõm, sest Tema kingib ennast meile täielikult. Kui me usaldame ennast Jumala kätte, siis tuleb rõõm alatiseks meisse.