Rüvetamatu (Pärispatuta saamine) – Eduard Profittlich

Avaldatud Kiriku Elus 1933.a lk 90-91.(8. detsembril.)

Rüvetamatu – rüvetamatult vastuvõetu – nii nimetame Mariat, Jumalaema. Palju ekslikke kujutlusi sõltuvad Maria rüvetamatult saamise saladusega. Selle saladuse paika otsitakse Naatsaretis, ununematul tunnil, mil ingel tema juurde tuli ja talle kuulutas Jumala emaks saabumise saladust. Aga mitte Naatsaretis, mitte Jumalaema rüppes ei täitunud see saladus. Kes õieti mõista tahab seda saladust, see peab minema Maria rahuliku vanemate majja, kus elasid pühas, õnnelikus abielus Joachim ja Anna. Siin täitus rüvetamatu vastuvõtu imelik saladus, sel tunnil, mil alguse sai Maria elu mõlema abielurahva armastusest. Paik kus täitus saladus, oli siis nii püha ema Anna rüpp.
Aga ka mitte selles ei ole see saladus, et Maria Jumala imeteole oma ihu poolt tänu võlgneb. Mitte, nagu oleksid ta vanemad vanad olnud ja oma vanaspõlves erilise ime läbi veel lapsega õnnistatud saanud. Küll võis ka siin Jumala armastus teostada imet elu loomulikus seaduses, ent mitte selles ei seisa rüvetamatu vastuvõtu saladus.
Rüvetamatu vastuvõtu saladus pole mitte ihu, vaid on hinge saladus, pole mitte loomuliku elu, vaid on üliloomuliku armu saladus. See tähendab, et Maria hing tol hetkel, mil ta Jumala käest väljatuli, ja püha ema Anna rüpes ihuga ühendati, Jumala erilise armu läbi vaba hoiti igast päritud patu laigust ja igast päritud süüst. Kuna kõik teised inimlapsed, kes põlvenevad Aadamast, hetkel, mil ühendatakse nende hing ihuga, endas kannavad päritud patu laiku, hoidis Jumala armastus erilise ime läbi Maria hinge kõige päritud patu eest. Seepärast nimetamegi teda ainult kõigist Aadama lastest rüvetamatult saaduks ladina keeles: Immakulata.
Usk Maria rüvetamatu saabumisse on vanakristlik pärandus. Juba vanadele pühadele isadele oli tuntud see saladus. Püha Efrem nimetab Mariat „rüvetamatuks, igast laigust, päris puhtaks neitsiks”. Juba Origines ütleb, et Maria „mao mürgise hingeõhu läbi mitte külgehakatatud ei ole”. Pühad Isad tahavad tunda Mariat eraldatuna, kui jutt on patust. Rõhutades õpetab püha Maximus, et Maria siginemisel arm, meie omal aga patt on valitsenud. Ja püha Paschasius Robertus, Corlie munk, ütleb lausa välja, et „Maria oli vaba päritud patust”.
Aga mitte ainult õhtumaa Kirikus ei elanud usk Maria rüvetamatu saabumisse. See usk oli kodune ka hommikumaa Kirikus. Küll oli hommikumaal „Maria saabumise” püha tuntud enam „imelikuna” kui „rüvetamatuna”, kuid see ei, tähenda mingil kombel, et hommikumaa Kirik „rüvetamatu vastuvõtu” saladust mitte poleks tundnud ega uskunud. Ka hommikumaa Kirik nimetab rõhutades Mariat „rüvetamatu”. Kaheksandal sept. laulab hommikumaa Kirik: „Meie laulame täiesti rüvetamatu ümmardaja sündi.” Ja üheksandal sept. öeldakse Joachimist ja Annast, et nad „on sünnitanud puhta ning rüvetamatu Jumalasünnitaja… et neist on sündinud täitsa rüvetamatu neitsi.” 15. sept.: „Sinu poole hüüame lõpmata, kes sa oled ainus puhas ja rüvetamatu.” Ei või mõista neid sõnu teisiti kui ses mõttes, milles neist on arusaanud Katoliku Kirik. Ka 16. 18. sajandil oli sarnane õpetus hommikumaa Kirikus tunnustatud. Kiievi õigeusu akadeemia professorid andsid koguni vande, seda kaitsta ja üliõpilased asutasid ühingu rüvetamatu saabumise auks.
On vöimalik loetleda veel mõndagi tunnistust usu kohta rüvetamatu vastuvõtusse Katoliku Kirikus. Kui hiljem Moskva patriarhi Joachimi käsul kohad, mis kuulutasid seda õpetust, mõnest raamatust ärakustutati, siis ei sündinud see mitte truudusest vana üleandmise vastu, vaid vastumeelsusest Katoliku Kiriku vastu.
Isegi Luther väljendas veel kümme aastat pärast oma äralangemist: „Nagu teised inimesed patus saadud on, ihu ja hinge poolest nii on Maria saadud ihu poolest küll armuta, hinge poolest aga täis armu. Seda ütlevad sõnad, mis rääkis temale ingel Gabriel: „Õnnistatud oled sa naiste seas” sest temale ei oleks võinud öelda: „Õnnistatud oled sa”, kui, ta kunagi oleks olnud needmise all. See oli ka õige, et saadi patuta see isik, kellelt Kristus lihaks saama pidi… sest päriselt on õnnistatud see, mis annetatud on Jumala armuga, see on see, mis on ilma patuta.” (Lutheri teosed, väljaantud Walch’ilt, Halle, 1745. XI., 2616.)
Nii on Katoliku Kirik, mitte mõne uue õpetuse, vaid ainult vana usu tõde kuulutanud, ülesseades usulause: „… Et Maria oma saabumise hetkel väljapaistva armu ja eelistuse läbi kõikvõimsalt Jumalalt hoiti iga päritud patu roojuse eest!”
E. P.