Jesuiitide ordu – nagu tuttav?

Albert Ebneter SJ «Jesuiitide ordu», 57 lk, Johannes Esto Ühing, Tartu 1997.

 

Jesuiidid tarvitavad, nagu tuttav, oma usu väljalaotamisel kõiki abinõusid, ka niisuguseid, mis nende usu põhjusmõtete vastu käivad. Nii kirjutas Villem Reiman aastal 1890. Kas ta oli iial üht elusat jesuiiti näinud? Või miks ta arvas, et tema lugejatele olid jesuiidid «tuttavad»? Aga vahest on targem küsida, kuivõrd «tuttavad» on jesuiidid eestlasele praegu, tubli sajand hiljem.

Üldhariduslikust seisukohast peaksime neist ju midagi teadma – ikkagi üks vanimaid-suurimaid organisatsioone maailmas (asutatud 1534, üle 22 000 liikme 129 riigis aastal 1995). Peaksime teadma, et jesuiidid on tegutsenud ka Eestis (aastatel 1583-1625 ja 1921-1970), ent kui paljud teavad sellest ja kui palju? N.ö keskmisele eestlasele näibjesuiit olevat sõimusõna: raadiost kuulen pahatihti, kuidas keegi süüdistab oma vastastjesuiitlikkuses. Teoreetiliselt võiksid nüüd juba paljud eestlased ka elusat jesuiiti näinud olla, aga kas ikka on? Kust on nad siis meile «tuttavad»?

«Eesti kirjakeele seletussõnaraamatut» hakkas välja andma ENSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut aastal 1988. Sõnani jesuiit jõuti aastal 1991, mil väljaandja nimest olid küll kadunud tähed NSV, kuid viis oli nagu tuttav: jesuiitlik… silmakirjalik, salakaval… Jesuiitlik vaen kõigi teisitimõtlejate vastu, loeme sealt. Nüüd juhtub aga nii, et minu isiklike tuttavate hulka kuulub kümneid jesuiite ning oskaksin vaevalt ette kujutada mõistvamat suhtumist teisitimõtlejatesse kui nende oma. Peale selle: miks peaksime valima patuoinaks just need mehed, kellele eesti rahvas võlgneb palju tänu? Ei ole ma veel kuulnud kõnekäändu salakaval nagu tshekist.

Meie ainsa entsüklopeedia neljanda köite seljal seisab ikka veel ENE, märksõnas jesuiit ei ootagi me sellepärast mingit asjalikku teavet. Ei pane siis imestama seegi, et lugeja (ateistlik) usk pannakse seal proovile nende sõnadega: Jesuiitide ordul pole katoliku kiriku õpetust täiendavaid doktriine… piiritu kuulekuse nõude… tõttu tohivad nad õigeks pidada kõike katoliku kiriku huvides tehtut, ka surmapattu. Nii et neil ikkagi ON siis oma (ja üldkiriku omast erinev) õpetus – või kuidas? Tegelikult ei ole; ENEs on tegemist puhtakujulise laimuga, mille avaldamine tsiviliseeritud maailmas tooks kaasa kohtuliku karistuse.

Selguse mõttes: katoliku kirikus on ülimaks käitumisnormiks üksikisiku südametunnistus. Kui nüüd oletada, et ühe jesuiidi orduülemus annaks talle korralduse, mis on alluva meelest raske patt, on talle positiivselt keelatud kuuletuda.

Aga propabilism? Aga reservatio mentalis? Aga «eesmärk pühitseb abinõu» jne – nagu tuttav?

Jesuiidist autor kirjeldab oma ordut

Muidugi mõista ei saa teatmeteoste parandamine sündida üleöö, kuid kust saaksime kompetentset teavet, kuni seda hakkab (loodetavasti) vahendama uus «Eesti Entsüklopeedia» (kas hakkab ilmuma aastal 2000?). Jesuiitide osas täidab selle infolünga äsja Tartus ilmunud raamat «Jesuiitide ordu», mille autoriks pole enam mingi NLKP, vaid hoopis kõnesoleva vennaskonna liige, Albert Ebneter SJ (SJ on lühend ordu ladinakeelsest nimest Societas Jesu, e.k Jeesuse Selts).

Midagi me siiski leiame: aastal 1995 ilmus Peeter Tarveli raamatu «Ignatius Loyola» faksiimiletrükk (originaal aastast 1933). Siinkohal võiks rõhutada, et see raamat, olgugi et osalt vananenud, on nüüdki veel lugemist väärt. Kuid Tarvel räägib asutajast, Ebneter seevastu tema asutatud ordust. Nii täiendavad need raamatud teineteist vastastikku. Muide, ka püha Ignaatsiuse kui asutaja kohta on meil siinsamas Tartus ilmunud uuemat (vt lk 61 kõneks olevas teoses).

Mida leiame siis vastilmunud raamatust uut?

ENE artikliga võrreldes päris palju – ning sedakorda autentse teabena. Ordut ei asutatudvõitluseks reformatsiooni vastu (nagu väidab ENE), samuti saab lugeja siit teada, mida tähendab tegelikult probabilism, mentaalreservatsioon («sisemine eneseõigustus»), «pime» kuulekus, kurikuulus «eesmärk pühitseb abinõu» jms. Võrdlus kehtib ka nende artiklite asjus, mis on ilmunud Eesti Entsüklopeedia nime kandvates köidetes.

Kriitikat? Minu arust on raamatu suurimaks puuduseks see, et me ei leia siit sõnakestki jesuiitide tegevusest Eestis (muidugi ei leidunud seda Ebneteri originaalis). Oleksin soovinud raamatu lisapeatükina näha vähemalt lühiülevaadet ordu tegevusest meie maal, kas või minimaalseski ulatuses (näit. Postimees, 3. nov 1993). Siin tulnuks mainida ka seda, et Eesti katoliku kiriku pea aastatel 1931 -1941, ülempiiskop Eduard Profittlich SJ, küüditati ja suri Kirovi vanglas 22. veebruaril 1942. Ka tema ametijärglane, Henri Werling SJ, küüditati. Mõlemad olid EV kodanikud ja kuulusid Jesuiitide ordusse.

Teise lisapeatükina soovinuksin näha jesuiitide tegevuse kohta ilmunud eestikeelsete artiklite loendit. Nii hirmus palju kirjeid sinna ju ei tuleks, kuid asjahuvilisel pole kerge neid väheseidki omal käel üles leida. Eraldi väärinuks märkimist küll ka põhjalik saksakeelne uurimus, mille avaldas Vello Helk a 1977: Die Jesuiten in Dorpat 1583-1625 (Jesuiidid Tartus 1583-1625), 335 lk.

Tõlkes hakkas silma tosin segavat apsu (näit lk 15: «Kes iganes meie Seltsis, …ristilipu all Jumalat pälvida… tahab». Ma ei ole näinud tõlkija käsikirja, kuid pälvida asemel pidi küllap seisma harvaesinev palvelda; Ebneteri originaalis on igatahes juttu Jumala teenimisest. Kirjastus lubas raamatule lisada trükivigade paranduse, mis tuleks enne lugema asumist teksti sisse kanda. Võiks ju veel loetella mõningaid pisipuudusi (kas kirjutada Loyola Ignaatsius, Ignatius Loyola või Ignatius Loyolast; kust saaksime teada sõnarekollektsioonid tähenduse jne), kuid see oleks väiklase virisemise moodi.

Raamat läks müügile kevade esimesel päeval. Ametliku ateismi talv kestis meil oma pool sajandit ning hingitseb meie teatmeteostes veel praegugi. Sooviksin, et Ebneteri raamatu laadi kevadekuulutajaid ilmuks rohkem ning tahaksin tänada neid, kes selleks vaeva näevad.

VELLO SALO

Täisartikkel avaldatud autori loal.