Ühtne küll aga mitte veel päris see – Rein Õunapuu

Saksakeelse piibli ajalugu Lutherist kuni “Einheitsübersetzungini” ja natuke… tagasi.
(Artikli liigselt redigeeritud versioon ilmus ajalehes Eesti Kirik. Siin ilmub originaalversioon.)
Rein Õunapuu vestluskaaslaseks on Professor Dr. Norbert Lohfink SJ – maailmanimi Vana Testamendi eksegeetide seas. Sündinud 1928, alates 1947. jesuiitide ordu liige. Õppinud Münchenis, Frankfurdis, Pariisis, Roomas ja Jeruusalemmas. Õpetanud Rooma Paavstlikus Piibliinstituudis ja viimasel ajal Frankfurdi püha Georgi kõrgkoolis. Alates möödunud aasta suvest pensionär. Norbert Lohfinki publikatsioonide koguarv – rohkearvulisi tõlkeid sissearvamata – ulatus juba 1992 aastaks 641-ni.

Millal sündis esimene saksakeelne piiblitõlge?

Kui nii küsida, siis peab vastama, et esimene sõna otseses mõttes saksakeelne tõlge oli Martin Lutheri poolt tehtud piiblitõlge (1522-1534).
Enne Lutherit olid mingisugused piiblitõlked saksa murretesse kahtlemata olemas, kuid Lutheri tõlge oli sedavõrd geniaalne, et jättis varju kõik eelnevad. Lutheril oli see harvaesinev omadustesümbioos, et ta oli võimeline looma oma keelde hulgaliselt uudissõnu, mis probleemitult käiku läksid ja samas oli ta õppinud piibliteadlane, kes oli suuteline tõlkima originaalkeelest. Ilma mingi kahtluseta oli see tollal parim piiblitõlge, mis peaaegu kogu saksa keeleruumis valdavaks muutus ja on seda protestantide jaoks tegelikult siiamaani. Vähe sellest, Lutheri piiblitõlge pani aluse ühtse saksa kirjakeele tekkimisele, mis üle dialektide sotsiolektiks tõusis ja iga hilisem kirjamees on kirjutanud tegelikult Lutheri keeles. Lutheri tõlget on vahetevahel küll redigeeritud, aga ainult üksikute, käibelt kaduvate sõnade või konstruktsioonide asendamise kaudu. Kõnekaks faktiks on aga kasvõi see, et viimane saksakeelne luterlik piibliväljaanne on Lutherile taas lähemal kui eelviimane.
Ka kõik lutherijärgsed katoliiklikud piiblitõlked olid Lutherist enamal või vähemal määral sõltuvad ja seda mitme sajandi vältel. Muuseas kõik need tõlked olid üksikisikute privaatsed ettevõtmised, ametlikku katoliiklikku saksakeelset piiblitõlget polegi kuni Vatikani viimase kirikukoguni olnud.

RÕ: Kas siis ka saksakeelse piiblitõlke hilisem ajalugu taandub Lutheri tõlke redigeerimisele?

Päriselt mitte. Esimesed katsetused lutherteksti raamkonstruktsioonist loobuda võetakse ette möödunud sajandi keskel pietistide vajadusteks. Viimased soovisid ju pärist täpselt teada, kuidas sõnasõnalt kirjas seisab.
Pietistlik nn Elberfeldi tõlge (1855), on tunduvalt sõnasõnalisem kui Lutheri tõlge.
Teaduslikest tõlgetest vääriks äramärkimist Herman Menge piiblitõlge (1923-1926), mis on väga hea, kuid tema keel on kuidagi kuiv ja paberlik. Herman Menge oli ladina keele õpetaja ja ühes evangeelses koolis, kus ta selle kooli juhatajana igal hommikul palvust pidas. Nendel palvustel luges ta piiblit oma tõlke järgi ja nii sündiski lõpuks täis piiblitõlge.
Saksakeelse piiblitõlke ajalugu vaadeldes ei tohi unustada, et Vana Testamendi osas on siin olemas oma juutlik traditsioon. XVIII sajandil, kui juutide emantsipatsioon algas, tõlkis juudi filosoof ja kirjamees M. Mendelsson Vana Testamendi saksa keelde (1783-1824) . Pärast teda on selles traditsioonis VT-d korduvalt tõlgitud, aga võibolla kõige omapärasemaks katsetuseks on siin Martin Buberi tõlge käesoleva sajandi algusest (1925-1929). Kes hakkas lihsalt heebrea keele eeskujul uut saksa keelt looma. Näiteks räägib Buber ohvri asemel “üleskõrgutamistest” (Aufhöhung), mis lähtub heebrea suitsu taeva poole tõusmise kujundist. Tulemus oli huvitav, kuid ekstravagantne, sellegipoolest leidub tänini nii protestante kui katoliiklasi, kes on sellesse tõlkesse armunud.
Kui ma ütlesin, et Lutheri tõlge hõlmas peaaegu kogu saksa keeleruumi, siis pidasin tervest puudu jääva osa all silmas Shveitsi, kus Zwingli oli teinud oma tõlke (1530), täpsemalt küll kohandanud Lutheri tõlke shveitsi dialektiga. See, nn Zürichi tõlge pidas vastu kuni käesoleva sajandini, mille alguses tehti uus redaktsioon, aga seda võiks tegelikult juba ka uueks tõlkeks nimetada. Viimasel ajal on saksakeelse Shveitsi protestandid taas ette võtnud seda tõlget taas revideerida, kuid niipalju kui ma diskussiooniks laialisaadetud lõikude järgi võin öelda, ei ole ma veendunud, et see tõesti eelnenust parem tuleb.
Huvitavaks ettevõtmiseks võib pidada Piibliseltside poolt arendatavat “tõlget lihtrahva keelde”. Kontseptsioon on alguse saanud Ameerika Ühendriikidest käesoleva sajandi kuuekümnendatel esile kerkinud nn “Good News Bible” ideest uurida piibli tõlkimiseks keelestatistiliselt New Yorgi alamkihi kõnepruuki, missuguseid grammatilisi konstruktsioone ja sõnavara nad kasutavad, ja mida on nad suutelised mõistma keele sellest osast, mida nad aktiivselt ei kasuta. Siit siis ka reegel, et piiblitõlke sõnakasutus ei tohi ületada alamkihi passiivset sõnavara.
Kahjuks ei võetud Saksamaal asja samasuguse põhjalikkusega, vaid tõlgiti kõik lihtsalt inglise keelest otse saksa keelde ja on ilmunud nime all “Die gute Nachricht” (1982). Vaatamata osalisele küündimatusele oli sellegi Saksamaal omajagu edu olnud.
Viimaks seitsmekümnendate aastate lõpul, tuli Einheitsübersetzung – piibli katoliiklik tõlge (lõplik variant 1980).

RÕ: Kas Einheitsübersetzungi – “ühtse tõlke” nime kandva tõlke puhul polegi siis tegemist ühise tõlkega, mida võrdväärselt tunnustavad nii katoliiklased kui protestandid? Tõlke teostamisülesande taga seisavad Uue Testamendi ja Psalmide osas ju ka Saksa Evangeelse Kiriku Nõukogu ja samuti Saksa evangeelne piibliselts?

NL: Ei. “Einheitsübersetzung – Ühtne tõlge” – on pärast Vatikani II kirikukogu saksa piiskoppide konverentsi ülesandel teostatud esimene ametlik saksakeelne katoliiklik piiblitõlge. Sõna “ametlik” kohustab katoliiklasi kasutama seda tõlget jumalateenistustel ja katekismuse õpetamisel.
Ühtsuse rõhutamine tõlke nimes on tingitud aga hoopis muust. Nimelt oli enne saksakeelsetel aladel: Saksamaal, Austrias, Shveitsis, Itaalia-Tirolis, Luxemburgis ja Belgias kombeks, et iga katoliiklik piiskopkond koostas oma katekismuse. Siis aga otsustasid piiskopid anda välja ühe ühtse katekismuse kogu saksa keeleruumi jaoks. See katekismus, mis ilmus esmakordselt 1925. aastal sai nimeks “Einheitskatechismus”. Kui hiljem ametliku piiblitõlke küsimus päevakord tõusis, sai seegi oma nime katekismuselt. Ühtsuse all mõistetakse saksakeelsete alade piiskoppide ühtsust.
Ühtse tõlke jaoks kutsuti kokku hiiglaslik komisjon ja kõigile sai selgeks, et nii suurest ja põhjalikust ettevõtmisest luterlasi päris kõrvale jätta ei saa. Alguses olid läbirääkimised luterliku kiriku koostöö osas väga rasked, kuid lõpuks nad siiski nõustusid osalema Uue Testamendi ja Psalmide tõlkimisel, kaugemale seekord ei jõutud.
Pärast “ühtse tõlke” valmimist tuligi muuseas reaktsioonina, see viimane revisjon Lutheri piiblist, mis oli Lutherile lähemal kui eelviimane. “Ühtset tõlget” protestandid jumalateenistustel ei kasuta, kuid ka nende leeris leidub tänini inimesi, kes sooviksid piiblitõlke osas Lutherist kaugeneda.

Missugune on ühtse tõlke suhe Lutheri piiblisse?

Oleksin paralleelide tõmbamisel väga ettevaatlik. Luther oli geenius, kes tegi kõik üksi. Ta konsulteeris küll kirja teel vahetevahel Erasmusega Rotterdamist ja võttis kuulda mõnd tema nõuannet UT osas, kuid põhiliselt tegi ta kõik siiski üksi. Ma ei oskakski sellepärast formuleerida, missugune oli Lutheri tõlkekontseptsioon, kuna kõik hilisemad on lähtunud tema omast. Ta püüdis lihtsalt tõlkida võimalikult hästi, arusaamatud kirjakohad teha nii arusaadavaks kui võimalik.
Uue katoliikliku tõlke puhul võeti siiski aluseks põhimõte, et tuleb teha uus tõlge, vabaneda varasemate tõlgete poolt loodud rutiinidest. Muidugi, nagu võiski arvata, sai esimene disskussiooni aluseks mõeldud väljaanne terava kriitika osaliseks nii piiskoppide kui avalikkuse poolt. Tüüpiliseks näiteks võiks siin tuua tähendamssõna rumalatest ja tarkadest neitsitest. Vanemad tõlked kasutavad rumala neitsi kohta vastet “törichte Jungfrau”. Esimene sõna kuulub haruldaste omaaegse kõrgkkeele reliktide hulka ja ka “neitsi” tähendus on muutunud. Tänapäeval mõistetakse neitsi all tütarlast, kellel puudub sugulise läbikäimise kogemus, kreeka sõna aga niisugust nüanssi ei eelda, tegemist on lihtsalt tüdrukutega. Nii pakkuski esimene tõlkevariant rumalate neitsite asemel “lolle tüdrukuid- (die dummen Mädchen)”. See vallandas aga saksa ühiskonnas revolutsiooni – praktiliselt kogu avalikkus oli niisuguse tõlkevariandi vastu ja viimases redaktsioonis pidi “Einheitsübersetzung” sellest loobuma.
Ühtse tõlke puhul peab ennekõike ära märkima, et tõlge sai hea, alles seejärel võib öelda midagi kriitilist ja nimelt: tõlke autoriteks on originaalkeeltes kompetentsed eksegeetika professorid, mitte need inimesed, kelle põhikompetents on saksa keel. Tegelikult oleks viimane sõna pidanud jääma ikka viimastele. Teise puudusena võib nimetada asjaolu, et piibli eri raamtute tõlkimine jagati ära umbes 80-ne eri tõlkija vahel, mis teeb ühtede ja samade printsiipide läbiviimise kõikide raamtute tõlkimisel küsitavaks. Samuti kujutasid mõningad printsiibid juba iseenesest vasturääkivust, näiteks sooviti ülevat kõrgklassi keelt (gehobenes Deutsch) , mis oleks samal ajal kõigile arusaadav.

RÕ: Missugused raamatud tõlkisite Teie?

NL: Viienda Mooses raamatu ja Koguja raamatu.

RÕ: Olen pannud tähele, et iga sakslase kõnest kumab läbi tema päritolupiirkonna dialekt. Üks meie siinsetest saksasoost professoritest tunnistas hiljuti, et esimene võõrkeel tema oma elus oli saksa kirjakeel. Kui palju mõjutab dialektide arvukus kirjakeelset piiblitõlget?

NL: Dialektides piibli avalik ettekandmine on rohkem nali. Näiteks loetakse Baierimaal Jõulupidustuste ajal rahva naerupahvakute saatel Jeesuse sündimiselugu oma murdes, aga lausa jumalateenistustel me saksa murdekeelt ei kuule. Ka Zwingli tõlge ei ole tegelikult shveitsi murdes, see on samuti kirjakeel, milles vaid mõni sõna on muudetud. Rõhutaksin siin veelkord Lutheri tähtsust, kes lõi keele üle kõikide murrete.
Murrete erinevusest tulenevad probleemid ei ole suured, võibolla kõige selgemaks näiteks on siin tegusõnade “olema-sein” ja “omama- haben” kasutamine tegevusega seoses. Põhja sakslane ütleb: “ich habe gestanden” aga lõunasakslane “ich bin gestanden”. Või näiteks Kaana pulma loos nimetavad põhjasakslased veega – mis veiniks sai – täidetavaid anumaid “kannuks – Krug” aga lõunasaksa veinitegijad “ämbriks-Eimer”. Need ja muud sarnased küsimused otsustati ühtse tõlke puhul viimaks demokraatliku hääletamise teel.

RÕ: Kas tuleb kunagi ka päris “ühtne tõlge” nii rooma-katoliiklastele kui luterlastele?

Mina olen küll veendunud – see peab tulema varem või hiljem. Oodakem veel 20 aastat kuni praeguste tõlgete keelevastavus uue kriisi lävele jõuab. Siis jääb loota ainult suuremat huvi ja koostöövalmidust mõlemalt poolt.


Kui vaimset getostumist ei toimu ei ole keelelist karta

Maailmakeel, kirikukeel ja piibliteadus

RÕ: Nagu teada vähendab maailma sekulariseerumine kõikide kirikute liikmeskonda ja mingi aja pärast võivad nii evangeelne kui katoliku kirik end getost leida. Kas ei tekita see ohtu, et piiblitõlge hakkab pigem kinni hoidma kirikute sisedialektist – meenutagem siinkohal lugu “rumalate neitsite” tõlkimisest “lollideks tüdrukuteks” – kui jälgib maailmas kasutatava keele reegleid?

NF: Kirikute sisedialekt on tegelikult alati olemas olnud. Kui näiteks Saksamaal võrrelda jutlust katoliku kirikus ja luteri kirikus, ei lähe nad omavahel just erineva keelepruugi tõttu kunagi segamini. Aga ma usun, et kirikukeel mida (nagu eesti keelestki – tm) kutsutakse kaanani keeleks, ei lähe avalikult kasutatavast keelest väga kaugele. Täheldatakse küll, et kõnepruuk on tavakeelest erinev – inimesed ise nii rääkima ei hakka, kuid nad saavad kõneldust aru. See on tundeküsimus. Paljude inimeste jaoks on kaanani keel – mille all mõeldakse saksa keeleruumis eelkõige Lutheri piiblist pärit käibekeelest kadunud sõnade ja konstruktsioonide kasutamist – sedavõrd eemaletõukav, et nad ei suuda selles keeles midagi vastu võtta. Suuremale osale inimestest, noored kaasaarvatud, ei ole aga keel iseenesest mingi takistus. Noored võtavad selle keele omaks kui midagi, mis kiriku ja sellega seostuvate elamuste juurde kuulub. Ja see on omamoodi indikaatoriks: noorte kirikust saadud postitiivsete elamuste rohkus või vähesus laseb end märgata kirikukeelest omaksvõetud sõnade ja mõtteviiside esinemissageduse kaudu nende kõnepruugis. Kui vaimset getostumist ei toimu, pole ka keelelist karta. Arvan et on kõne emotsionaalsus on keelest palju suurem probleem.

RÕ: Saksamaal lööb praegu laineid uus keelereform, mis puudutab interpunktsiooni lihtsustamist, uudissõnu ja mõnede sõnade kirjaviisi. Kuidas suhtub sellesse piiblitõlkija?

NF: Mina olen muidugi antud reformi vastu, sest minu meelest on niisugune reeglite ülevalt pealesurumine vägivaldne – nagu see praeguse reformi puhul sünnib. Pigem tuleks järgida keele arengut ja juba tekkinud ning rahva poolt juba omaks võetud uuendusi kirjakeele reeglites kajastada.
Samal ajal ma tean kui võimas on bürokraatia. Piisab sellest, kui uus keelereform kooliõpetajatele peale suruda, ja järgmine põlvkond võtab seda reformi enesestmõistetavana ning peab varasemat keelepruuki vananenuks ja vigaseks.

RÕ: Maailm tunneb Teid kui ühte kõige paremat Viienda Moosese raamatu tundjat. Keda peate aga Teie enda jaoks autoriteediks antud raamatu seletamisel?

NL: Pean palju Iisraelis elavast juudi soost eksegeedist Moshé Weinfeldist ja teine, keda sooviksin ära märkida on Ameerikas elav teadlane, kelle nimi on McBride. Kahjuks kirjutab viimane üsna vähe. Saksa keeleruumis pean lugu Viini professorist Georg Braulikist, kellega kahasse oleme välja andnud Deuteronomiumi ehk viienda Moosese raamatu kommentaari.

RÕ: Kui palju sekkub katoliku kiriku hierarhia tänapäeval eksegeedi tegevusse?

NL: Rooma kuuria sekkumine piibliteadusse oli eriti teravaks probleemiks modernismiga võitlemise perioodil so möödunud sajandi algusest kuni käesoleva sajandi teise pooleni. Niinimetatud teaduslik eksegees oli katoliku kirikus lausa keelatud, lubatud oli ainult tekstikriitika, kuid teksti käsitlemine ajaloolises kontekstis oli põlu all. Asjad muutusid käesoleva sajandi viiekümnendatel paavst Pius XII ajal, kui eksegeetide teelt veeretatud takistused siirdusid dogmaatikute tegevusvalda. Kontsiilieelsil ja järgseilgi dogmaatikutel oli siis Roomaga probleeme, võtame kasvõi Hans Küngi juhtumi. Praegu on aga raskuspunkt taas üle kandunud, seekord moraaliteoloogia valdkonda, eriti mis puudutab rasedusvastaseid vahendeid.
Eksegeetidel hakkab vahel tänapäeval isegi kõhe, kõike võib öelda ja Rooma isegi ei kõssa. Kõhe hakkab sellepärast, et tekib küsimus: kui Roomas keegi enam eksegeesi küsimustele ei reageeri, kas võetakse seal piiblit ja selle uurimist enam tõsiselt?

RÕ: Kuulasin möödunud semestril teie viimast loengusarja, millest on mul kõige paremad mälestused, kuid ühes loengus te rääkisite perekonna rollist Iisraeli maailmas ja siis äkki tabasin end kahtluselt, kas pole see jutt ikka tõestisündinud tegelikkuse kohta liiga ilus ja ümargune. Siit ka mu küsimus: kui tihti seisab üks ajaloolane ja eksegeet kiusatuse ees midagi ladusamaks ja põnevamaks teha kui see ajaloos on olnud?

NL: Loengute pidamisel tuleb paljudest liinidest, mis iga nähtuse kirjeldamisel on võimalikud, valida üks pealiin ja see võimalikult hästi avada. Samas pean mina pealiiniks hoopis midagi muud, kui mõni minu kolleeg. Ma ei saa ju kõike detaile välja tuua, muidu jutt takerdub ekskurssidesse ja siis omakorda ekskursside ekskurssidesse ega ole lõpuks enam kuulajate poolt haaratav. Ümardamine on paratamatu, sest kasvõi seesama perekonna liin Vanas Testamendis on olnud pidevas muutumises. Ainus võimalus vähegi ülevaatlikumaks käsitluseks on võtta mingi väga lühike iseloomulik ajaloohetk, või panna rõhk iseloomulikumatele iseärasustele pikema perioodi vältel, mida muuseas, tegin äsja ka saksakeelse piiblitõlke käsitlemisel. Saksa keeleruumis on tegelikult mitmeid-kümneid tõlkeid, mina tõin neist esile ainult mõned, minu arvates kõige iseloomulikumad.
Mis uurimistöösse puudub, siis kahtlemata pole eelarvamusteta inimest olemas. Igaüks meist tuleb omaenda läbielatud maailmast ja oskab ajaloole ainult neid küsimusi esitada, mis talle endale ette on tulnud. See on see kuulus hermaneutiline probleem, siiski ei saa eitada ka teadlase teatud soovi ja püüdu objektiivsuse poole.
Siin tuleb ka ajalugu ise meile appi. Veel ainult üks sajand tagasi oli piibliteadus ainult usklike pärusmaa, nüüd on aga tekkinud piibliuurimine ka väljaspool kirikuid ja teoloogiat. Nimelt on kultuuriteaduse ja literatuuri teaduskonnad nii Ameerikas kui Euroopas hakanud huvituma piiblist. Kuid need inimesed, kes seal piiblit uurivad on peamiselt ateistid. Huvitav on see, et nende poolt tõstatatavad küsimusd on täpselt needsamad, mis seisid usklike eksegeetide ees 150 aastat tagasi. Ateistliku eelarvamuse valgusel paistavad asjad hoopis teisiti. Näiteks on Taanis üks Lemke nimeline püstiatesitist vanatestamentlane, kes vaidleb kõigile vastu. Suuremat osa tema arvamustest pean ma mõttetuseks, kuid mulle on huvitav jälgida tema mõttekäiku, mis nimelt sunnib teda otsustama nii või teisiti.

RÕ: Kui eksegeet ei usu näiteks Kristuse ülestõusmist, kas saab tema tööd siis enam tõsiselt võtta?

NL: Arvan, et saab küll. Ülestõusmine ei ole eksegeedi probleem, see on dogmaatiku probleem. Nagu juba ütlesin on ateistist piibliteadlase mõttekäik omamoodi huvitav, sest eksegeet lahendab ajaloo probleeme, justkui varjab end ajaloo taha ega tegele mingite järelduste tegemisega oleviku jaoks – nii puudub ka alus tema hukkamõistmiseks. Dogmaatika ees seisavad aga ka täna paljud rasked probleemid, näiteks suhtumine teistesse religioonidesse jms.

RÕ: Missugustele reeglitele peaks alluma piiblitõlkimine tänapäeval? Kas need kirjakohad, millest pole võimalik aru saada, tuleb tõlkida nii et need ka tõlkes jääksid arusaamatuks?

NL: Arussaamatud kohad tuleb ikka püüda tõlkida ja anda neile nii palju mõttekust kui see igal konkreetselt juhul on võimalik ning siis joone all kommenteerida. Nii on igatahes parem kui tõlkida arusaamatus lihtsalt arusaamatusena või jätta teksti lünk.

RÕ: Ühtsest tõlkest rääkides, märkisite tõlke ühe puudusena, et autoriteks olid piibliteadlased, mitte Saksa keele tundjad. Kuidas te kujutate ette piibli tõlkimist inimeste poolt, kes originaalkeeli ei valda?

NL:Mõned aastad pärast Vatikani II kirikukogu 1967. kui ma olin Rooma piibliinstituudis professoriks, leidsid aset ametlikud kõnelused protestantike rahvusvaheliste piibliseltside ja Vatikani vahel ja mind kutsuti sinna eksperdina osalema. Tutvusin siis piibliseltside delegatsiooniga ja avastasin enda jaoks nende töö ulatuse ja hea organiseerituse. Piibliseltsid teostavad piiblitõlkeid samaaegselt ja sadades keeltes. Kui üks tõlge valmis saab, hakkavad kohe jälle uuega otsast peale.
Muidugi on neil niisuguse töö ulatuse juures väga palju kogemusi tallele pandud. Näiteks New Yorgis on tegeleb üks terve sektsioon piiblitõlgetega ja selle sektsiooni tollase esimehe U.G.Neideriga sain samuti tuttavaks. Tegemist oli tõelise õpetlasega, lingvistiga kes koos oma kaastöölistega sai kuulsaks generatiivse grammatika avastajana, hiljem aga loobus oma heast töökohast ja astus piibliseltsi teenistusse. Ta rääkis, et kui mõnel maal pole leida inimest, kes oleks ise spontaanselt muu hariduse kõrval ja oma kodumaal heebrea ja kreeka keelt hästi tundma õppinud, siis ei maksa ette kujutada, et kedagi võiks Kreekasse, Iisraeli või mujale saatmise teel tõlgiks välja koolitada. Probleem kerkib esile teiselt poolt. Kui inimene peab elama 5-6 aastat oma kodumaalt eemal, kaotab ta kompetentsuse oma emakeeles. Selle asemel tasub võtta mõni kirjamees, kes on oma hea keele poolest kuulus ja lasta tal tõlkida piibel mingist talle tuttavast euroopa keelest ja kui juba on varasemaid tõlkeid, siis paluda tal ka nendega arvestada. Siis pannakse kokku tekstikriitika komisjon, milles osalevad piibliteadlased, kes võivad olla ka välismaalased. Paranduste osas peab aga viimane sõna jääma ikka tõlke tegijale.

RÕ: Mida teha siis, kui piibliküsimustes end võhikuna tundev, või lausa ebausklik tõlkija, kaotab julguse, laseb end eksegeetidest liiga palju mõjutada, nii et tulemuseks on lõpuks ikka kreeka või heebrea keel tõlkekeele sõnadega?

NL: Igas keeles on olemas oma fraasi ja kujunditekeel. Tõlkija headus või ebakompetentsus on aga mõõdetav sellega, kuivõrd suudab ta
leida oma keeles võõrkeelse originaali lähedase sõnastuse, mis ei muutu pentsikuks, ei välju oma keele reeglitest ega omanda väära emotsionaalset laengut. Geniaalsuse mõõdupuuks on niisuguste uute vormide loomine, mis rahva poolt omaks võetakse, nagu oleksid nad alati olemas olnud. Sellepärast tuleb tõlkijaks leida mitte kuiv keeleteoreetik vaid praktik, kellel on hea keelevaist, ja kes pigem jäärapäiselt iseendale kindlaks jääb, kui laseb tõlkel käes liiga eklektiliseks muutuda. Siis on olemas vähemalt alus mida pärast parandada.

RÕ: Kui Jumal teadlasele tervist kingib võivad tema seitsmekümnendad eluaastad tuua tänu tallele pandud kogemustele kaasa kõige põhjapanevamaid uusavastusi. Miks Teie pärast pensionilejäämist enam loenguid ei pea?

NF: Frankfurdi püha Georgi ülikoolis eelkõige sellepärast mitte, et ma olen siin veel “liiga värske” – ma ei soovi end segada minu ametijärglaste õpetusmetoodikasse. Külalislektorina olen aga esinenud nii mõneski ülikoolis nii Saksamaal kui väljaspoolgi. Teiseks põhjuseks on, et eksegeedi töö on kirja uurimise töö. Kõiki seisukohti tuleb väga täpselt põhjendada ning see saab võimalikuks ka eelkõige kirjalikult. Diskuteeritakse ju samuti eelkõige nende seisukohade üle, mis on kirjasõnas ilmunud. Minu kui eksegeedi elutöö on kätketud peamiselt raamatutesse ja nendega võib tutvuda iga soovija.