Vaesus inimlikkuse pärast – Rein Õunapuu

Mehhiko läbi sajandite ja tänapäeval.Mida me teame Mehhikost? Westernitest oleme näinud, et see on koht kuhu kõik kurjategijad Ameerika Ühendriikidest pärast kuritegu põgenevad. See on koht kus sombreeroks nimetatud laiaäärseid kübaraid kandvad ülespoole keeratud vunstidega härrasmehed paugutavad revolvreid ja loputavad oma kurku kohapeal ohtralt kasvavatest kaktustest tehtud vägijoogi “tekilaga”. Kas ainult? Seda küsisin oma õpingukaaslase doktorant Manuel Gonzalez Cruz´i käest.

Kas lõuna-Ameerikas?

Nii palju kui mina olen Euroopas inimeste käest küsinud, kus asub Mehhiko, tuleb vastus ikka, et lõuna-Ameerikas. Geograafia seisukohast kuulub Mehhiko põhjaosa aga põhja-Ameerikasse ja ülejäänu kesk-Ameerikasse.
Poliitilise, kultuurilise ja majandusliku olukorra teatud sarnasus lõuna-Ameerikaga ei anna siiski alust geograafilise tõsiasja ignoreerimiseks.

Mehhiko praeguse 1 958 201 km² territooriumi inimasustuse ajalugu ulatub umbes 20 000 aasta taha. Kuna maa koosneb suures osas mägedest, mis ulatuvad 5000 m kõrguseni ja tasandikuala on veidi üle poole kõrbeala, siis asustus on keskendunud peamiselt mägede vahel asetsevatesse orgudesse.

Röövimine kauplemise asemel

XVI sajandil muutus praegune Mehhiko hispaania konkistadooride Cortezi, Alvarado ja del Castillo jt vallutusretke tagajärjel osaks Hispaaniast. Hispaanias lõppes sõda muhameedlaste vastu 1492. ja see oli justkui saatus, et samal aastal avastas Kolumbus Ameerika, kes küll ise arvas, et käis Indias. Üheks Ameerika avastamise põhjuseks oli kahtlemata konkurents Portugali ja Hispaania vahel, sest üle ookeani Indiasse sõitmise idee tingis asjaolu, et ümber laevatee ümber Aafrika oli juba portugallaste käes. Miks on aga kesk- ja lõuna-Ameerika koloniseerimise ajalugu üsna verine, sellel on kaks põhjust. Esiteks Hispaanias oli palju hästiväljaõpetatud sõjaväge, kellel polnud sõja lõppedes enam midagi teha ja kes ei osanud muud kui tappa ja põletada. Teiseks olid mängus ka majanduslikud huvid, mis sai põhjuseks, et raha mereretke tarvis tuli laenata kohalikelt ja ka Veneetsia kaupmeestelt ning kohalikelt aadlikelt ja see tuli juba varsti protsentidega tagasi maksta. Suur osa Hispaania sõjaväest siirdus Kolumbuse jälgedes oma kuningale kuulsust ja rikkust võitma. Selleks, et rikkust kohapeal kauplemisega teenida oli aega liiga vähe ja nii mindi lihtsat lausröövimise teed. Umbes neli aastat kestnud vallutusretke võidukat lõpptulemust on jäänud märgistama aasta 1521. mil vallutati atsteekide pealinn Tenochtitlán. Kohalikud rahvad – atsteegid, olmeegid, tolteegid, taraskid, tsapoteegid ja maiad – orjastati ja nende templid purustati. Sõda võideti suhteliselt kiiresti, mitte ainult sellepärast, et eurooplastel olid paremad relvad, vaid et atsteekide sõjapidamisviis ja eesmärk lähtusid hoopis teistelt alustelt. Atsteegid ei sõdinud ei rikkuse ega kodumaa pärast, vaid nende tavade järgi peeti sõdu ainult selleks, et saada vange, keda pärast pidulikult oma jumalatele ohverdada. Seda, kes läheb välja elusalt vangivõtmise peale on aga ju kerge hävitada.

Ka indiaanlastel on siiski hing

Aga okupatsioonil oli ka teine külg, vastavastatud “Indiasse” tulid koos vallutajatega ka misjonärid – frantsiskaanid, dominikaanid, augustiinlased, mertsedaarid ja jesuiidid. Lõppematute vaidluste ja närivate kahtluste järel jõudsid õpetatud mehed Hispaanias, Salamanca ülikoolis lõpuks järeldusele, et ka inidiaanlasel on siiski hing….
Indiaanlaste kaitsmise ja õpetamisega on ajalukku läinud dominikaanlane, hilisem Chiapa piiskop Bartolomé de las Casas ja esimene Michoacáni piiskop Vasco de Quiroga. Muuseas viimase vähesed teoloogilised seisukohad – sest oma hariduselt oli de Quiroga jurist – on minu käsiloleva doktoritöö teemaks.
Mehhiko kristianiseerimisel on suur tähtsus “uue Hispaania” vaimsuses ja poliitilises ühtsuses, mille sümboliks on Gadalupe Neitsi Maarja pühapilt (1531). Tänapäeval ei suuda keegi jälile jõuda, mis selle pildiga tegelikult sündis, kas see oli taevane ilmutus või frantsiskaanide evangeliseerimistrikk, igatahes selle sümboli ajaloolist positiivset mõju arvestades ei saa välistada ka esimest võimalust. Kohaliku rahva näojoontega Maarja ühendab endas pärismaalaste taevajumalannat Tonanttsini ja kristlikku Jumalaema – kõik mehhiko elanikud nimetavad Guadalupe Maarjat aga lihtsalt – “meie Ema”. Tema pilt ripub seinal kõigis kodudes – peaaegu eranditult, sest selles pildis on mehhiklaste jaoks kehastunud minevik, olevik ja lootus igavesele õndsusele. Kes tahab Mehhikot tundma õppida peab ära käima Guadalupes.

Kirik ja rahvas läbi ajaloo

Kahjuks pole kirik Mehhiko ajaloos olnud alati ja täielikult rahva poolel. 1810-1821 aastatel peetud vabadussõjas Hispaania ülemvõimu vastu oli kirik lõhenenud: kiriku suurmaaomanikest juhid olid rikastega ühel nõul, sest nemad tahtsid Mehhikosse euroopalikku monarhiat – sündinud aadlike valitsust – mitte liberaalset vabariiki. Vabadusvõitlejate eesotsas seisid aga preestid Miguel Hidalgo Costilla – keda peetakse Mehhiko iseseisvuse isaks – ja Hose Maria Moreles. Inimesi vabadusvõitlusele üles kutsuda on aga alati lihtsam, kui iseseisvuse saabudes vastloodud riiki organiseerida. Nii juhtuski, et 1804. aastal Mehhikosse tulnud vabamüürlased, kes olid samuti võidelnud riigi sõltumatuse eest, said riigiohjad oma kätte ega ole neid – kulisside taga – tegelikult senini päris käest lasknud. Vabamüürlaste baasil moodustati kaks pateid – konservatiivid ja liberaalid. Esimesed soovisid kiriku ja Hispaaniaga hästi läbi saada, teised mitte.
Mehhiko vabariik oli algselt palju suurem. Praegune Texas, Arisona, Colorado, New Mexico ja California olid samuti Mehhiko osad. Kohe pärast vabariigi väljakuulutamist anti aga peamiselt inglise päritolu uusasukatele Texases maad. Möödunud sajandi kolmekümnendateks oli aga asi nii kaugel, et sealsed uusasukad soovisid oma sõltumatut vabariiki luua – muuseas neid mßtteid pole nad tänini maha matnud. Mehhiko valitsus saatis uusasukate vastu oma regulaararmee kindral Santana juhtimisel, uusasukad aga pöördusid abi saamiseks Ühendriikide poole. Kuna Mehhiko kindral oli eneses liiga kindel lßid uusasukad kapten Houstoni juhtimisel Mehhiko sßjaväe 1837. puruks. Sßja lßpptulemuseks oli ülalmainitud maa-alade kaotamine Ühendriikidele.
Pärast niisugust asjade käiku hakkas vabamüürlaste kaudu süvenema Mehhiko sßltuvus Ühendriikidest.
1857. aasta reformiseadused lahutasid kiriku riigist ja jätsid kleeruse ilma nii varast kui võimust. Siis märkasid hierarhid äkki, et usurahvast olid nad end ise lahutanud juba märksa varem. Muidugi, kes andis sellest endale aru ja kes ei andnud. Vaimulikul on ju alati võimalus kummarduda missaraamatu kohale ja korrutada katekismusetõdesid huvitumata sellest, mis rahval on mureks.
Hilisemal ajal kiriku poolt ette võetud sotsiaaltöö tööliste ja talurahva hulgas tõi aga pikemas perspektiivis positiivsemaid tagajärgi. Kiriku poolt kutsuti meie sajandi alguses ellu mitu sotsiaalkongressi.
Kuigi 1910 aastal alanud kodusßja tulemuseks oli 1917. aasta antiklerikaalne, jakobiinlike komponentidega konstitutsioon – mis tõi kaasa ilmaliku koolireformi ja viis lßpuks kirikute hävitamise ja vaimulike tapmiseni – saavutas 1926-1929 kestnud Criesteros-sõda riigitruude “leigete” ja oma usu vabadust kaitsnud usklike vahel olukorra, kus viimased 50 aastat on kleerus ja riik teineteist respekteerinud. Riik on ajaloost õppinud et päris vastu seina surutud usklikud oskavad end kaitsta.
Tänapäeval kasvab kiriku osa riigi sotsiaalpoliitikas jätkuvalt. 1992. aastal lisati tollase presidendi Salinas de Gortari eestvõtmisel riigi põhiseadusse katoliku kiriku ja riigi suhteid sätestav osa. Läbirääkimised Vatikaniga käisid nii kõrgel tasemel ja salaja, et paljud piiskopid ei saanud asjade käigu kohta pikka aega mingit ametlikku informatsiooni. Uue seadusega, said vaimulikud valimisõiguse ja õiguse saada valitud, vaimulikurüü kandmise eest ei pea enam trahvi maksma. Ka väljaspool kirikut toimuvatele kiriklikele üritustele ei tehta takistusi, kuid nüüd peab vaimulikkond laekunud annetuste pealt riigile maksu maksma. Muidugi soosib riik kiriku igasuguseid sotsiaalprojekte.
Vaatamata sellele, et riigi elanikkonnast on ligi 90% katoliiklased ei ole kirik kuni viimase ajani tohtinud anda välja ajalehti, omada raadiojaama ega televisioonisaatjat ja siin mõõis riik kõikidele kirikutele ja religioonidele ühe mõõdupuuga. Põranda all ilmus aga nii mõndagi ja välismaalt tuli sisse nii kirjandust kui raadiosaateid. Mehhiko katoliiklased, kuuluvad umbes 70-nesse piiskopkonda (ma ei ütle täpsemalt, sest praegu on käimas piiskopkondade reorganiseerimine). Mitteametlike arvestuste kohaselt pole katoliiklasi rohkem 86%. Ometi paistavad mehhiklased oma välismaa konfessioonikaaslastega võrreldes kõikjal silma väga sagedase kirikuskäimise ja sakramentidest osasaamise poolest.
Kesk- ja lõuna-ameeriklaste negatiivset suhtumist protestantismi ja selle sagedast ateismiga ühele pulgale panemist tingivad poliitilised põhjused. Mehhiklased ütlevad jänkide kohta, et neil ei ole sßpru, neil on ainult huvid ning viimasel ajal on just paljud ameerikast pärit sektid, kes enamasti kasutades ära inimeste ülimat vaesust, on suutnud paljusid mõjutada nende sekti üle tulema ja muidugi on ka sekulariseerumine rikkamate elanikkonnakihtide seas maad võtnud. Nii nähakse protestantlike sektide ja ka läänemaailma liberaalsete vaadete ekspansioonis rünnakut arengumaade omariiklusele ja identiteedile.

Tume tänapäev ja veel tumedam tulevik

Praegu moodustavad Mehhiko 95 miljonilisest elanikkonnast suurema osa nn metiitsid – hispaania kolonisaatorite ja kohalike indiaanlaste järeltulijad, kelle hulka ka mina kahtlemata kuulun. Ainult 14% maa elanikkonnast on pärismaalased, kes räägivad oma keelemurdeid ja on teatud osas säilitanud oma vanad uskumused.
1994. aastast kuulub Mehhiko maailma suurimasse vabakaubandustsooni ja sama aasta 1. maist esimese “kolmanda maailma” riigina tööstusriikide eksklusiivklubisse. Kuid samal ajal areneb riigi lõunaosas konflikt ühelt poolt maa päriselanike ja teiselt suurmaaomanike ja karjakasvatajate vahel; maa keskosa vaesustub jätkuvalt, ning põhjas ei näi väljarändele USA-sse lõppu tulevat – umbes pool kogu nooremast põlvkonnast on viimasel ajal (peamiselt illegaalselt) USA-sse elama läinud. 1995. aastal kaotas peso 90 % oma väärtusest 1996 – 40%.
Mehhiko pealinna, mille nimi on samuti Mehhiko loetakse maailma inimrohkemaks linnaks, kus eeslinnadega kokku on 20-23 miljonit elanikku. Statistikud on välja arvestanud, et maarajoonides valitseva tööpuuduse tõttu lisandub neile iga päev 7000…
Riigi halb majanduslik olukord on üks põhjusi, miks kirik ei ole oma ßiguste eest teravamalt välja astunud, sest klerikaalide taas vßimu juurde pääsedes ei suudaks nemadki tagada kodanike materiaalset heaolu. Siis aga oleks ka kirik kßige majanduses toimuva eest kaasvastutav ja oleks kahjulik tema autoriteedile rahva hulgas. Siiski viimastel, valimistel vßimuletulnud parteid on kirikusßbralikumad.

Miks rikkad ja miks vaesed

Kuidas sai juhtuda, et Ameerika Ühendriigid, kus pärismaalased eraldati sisserändajate poolt julmalt reservaatidesse, kus nad elavad tänini, on nii rikkad, aga kesk- ja lõuna-Ameerika riigid nii vaesed? On ju teada, et hispaanlastest kolonistid kohtlesid pärismaalasi lõppkokkuvõttes inimlikumalt. Vaatamata veristele vallutussõdadele pidasid nad pärismaalasi siiski sedavõrd inimesteks, et segunesid nendega.
Üks põhjus on ehk just selles viimases, sest segunemine tähendas ka kohaliku kultuuri ja ellusuhtumise ülevõtmist. Atsteekide kultuur, mis on olnud Mehhikos määrav, ei pidanud rikkusest. Maaomandit ei olnud, piirkondlikud omavalitsusüksused “Calpulid” jagasid maad oma äranägemise järgi. Toituti lihtsalt, mööbel ja elamud täitsid ainult funktsionaalset ülesannet ega rõhutanud klassivahesid. Ainult templid pidid olema suurejoonelised. Sellest kultuurist väljakasvanud ellusuhtumist nimetatakse hispaania keeles “economia subsistencia” – inimene ei tööta mitte selleks, et oma rikkust lõpmatuseni kasvatada nagu euroopalikus maailmas, vaid et endal elu sees hoida. Tänapäevase turumajanduse mudel, mis lähtub kapitali akumuleerimisest ja investeerimisest, on euroopaliku ellusuhtumisega inimesele tunduvalt omasem kui käesolevale ajahetkele elavale loodusrahvale. Sellest ka meie praegune vaesus ja probleemid.
Ei saa öelda, et kesk- ja lõuna-ameeriklased oleksid laisad, kuid töös ollakse tublid selleks, et kui hädavajadus on kaetud saaks kõik mis üle selle pidutsemise peale kulutada, sest kogetud pidurõõmu ei saa mingisugune röövel enam ära võtta. Siiski peab ütlema, et mehhiklaste mentaliteet on viimasel ajal palju muutunud turumajandusliku mõtlemise suunas.

Vaesuse teise põhjusena ei saa unustada, et algul sõjavõlgade katteks ja pärastki veeti kõiki Mehhiko rikkusi Hispaaniasse kolm sajandit. Kuidas kohapeal inimesed elasid ei huvitanud kedagi. Hiljem läks aga jäme ots Hispaania käest lihtsalt Ühendriikide kätte ja see olukord kestab siiamaani.
Vaatamata mehhiklaste ellusuhtumise teatud sarnasusele kommunistlike ideedega ei leidnud viimased oma agressiivsuse tõttu Mehhikos suurt kõlapinda.
Pärast 70-ne aastast ühe partei valitsemist, vßitis käesoleva aasta juulis esimest korda opositsioon. Muutused on tulemas, kuid missugused ja millisel määral, seda on veel vara öelda.

Lõpetuseks olgu öeldud, et kuritegevust on Mehhikos palju nagu kõikjal, eriti suurlinnades, kus pärast teatud kellaaega pole soovitav liikuda. Kui ühendriikidest peaks mõni kurjategija siia põgenema ja ta kätte saadakse, siis antakse ta USA-le muidugi kohe välja. Sellepärast põgenevad nad tänapäeval mitte Mehhikosse, vaid läbi Mehhiko, USA otsesest mõjust nii kaugele kui võimalik.
Aga tekila on meie jaoks lihtsalt midagi sarnast, kui vodka on venelastele ja konjak pranstlastele – see osa kultuurist, millega tuleb osata mõistlikult ümber käia.