Palve Pühakirjaga

Lectio Divina. Collatio

– istumine. hingamine. vaikus. Jumal on siin, meiega.
Ettevalmistus palveks on alati oluline. “Meie palve on just nii viljakas, kui hea on meie ettevalmist selleks” – Romano Guardini. See on vajalik, et tuleksime igapäevast välja, me ei suudaks igapeävaelu elada, kui ei paneks aeg tähele meie ümber toimuvat, aga palves pöörame pilgu Jumalale, oma südames toimuvale.

– Palume Jumala juhtimist.

– Loeme ette teksti ja võtame aega, et selle üle mõtiskleda. Mis puudutab mind selle teksti juures. Kui see on Jeesuse kõne või õpetus, siis võime näiteks temaga vestelda selle koha üle. Kui sündmus, siis ennast sinna sisse kujutada ja sellest osa võtta, kujutades detailselt ette olukorda ja inimesi, mismoodi nad on riides, mis ilm on, kuidas keegi tegelane ennast parasjagu võib tunda, mis tunne mul on, kui ma näen Jeesust või apostleid, Jeesusega rääkida, vaadata, kuidas ma reageerin sellele, mis toimub, miks tunnen, ennast just niimoodi, mida kardan ja miks, mis mulle rõõmu teeb ja miks.
Teksti võib mitu korda üle vaadata.
Olulisem, kui teksti läbi töötamine, on just jääda selle koha juurde, mis midagi minule kõneleb, mis toidab hinge, kus tunnen, et Jumalal on midagi minule öelda ja selle koha juurde ka niikaua jääda.

– Kõnelen Jumala, nagu elava isikuga, vabas vormis. Palve olulisim osa.
Kus minu elus vastavad minu igatsused ja tahtmised sellele, mis minu palves toimub.
Saan väljendada kahetsust või rõõmu, tänu ja muret, eestpalvet…

– Vaatan tagasi oma palvele, kuidas läks. Missugustest armudest sain osa, kus juhtis mind Jumal ja kus kadus tähelepanu kõrvale. Panen tähele, mis tunded tekkisid ja miks.

– Igaüks saab jagada mõnda sõna või lauset, mis teda puudutas.

– Loeme teksti teine kord.

– jagamine teistega. kas oli mõni ilmutus, arusaamine, stseen või oluline mõte, mis mind tabas.
Mis oli minu jaoks oluline, kas oli raske keskenduda, kas tundsin Jumala juhtimist?
See on isiklik jagamine.

– Lõpetamine. Meie Isa.