Linnukese õppetunnid

Ükskord oli linnuke, kes ei tahtnud talveks lõunasse lennata. Kõik ta sõbrad linnud püüdsid teda veenda, et ikka tuleks, sest muidu jääb ta talve külma kätte. Aga linnuke jäi endale kindlaks.

Lõpuks sõbrad lendasid minema ja linnuke jäi külma talve kätte. Tal tekkis nälg ja ta värises külmast, pärast pikka kannatamist sai linnuke aru, et ta peab ikka lõunasse minema ja hakkas külmas üksinda lendama.

Ta lendas vapralt, aga külm tuul ja niiskus jäätasid ta tiivakesi, ning ta jõud sai otsa. Linnuke väsis ja kukkus ühele põllule. Seal ta lamas ja oli veendunud, et varsti on lõpp lähendal. Kui linnuke seal külmetas kõndis üks lehm just tema kohale ja situs suure kuhja tema peale. Sõnnik soendas linnukest ja tõi ta elule tagasi. Linnuke mõistis, et ta võib veel pääseda ja hakkas rõõmust laulma. Lähedalt läks aga üks kass mööda ja kuulis linnulaulu. Kass läks ja kaevas natuke sõnnikus ja sai linnukese kätte ja sõi ära.

 

Loos on mitu olulist õppetundi:

1. Mitte igaüks, kes sinu peale situb ei ole su vaenlane.

2. Mitte igaüks, kes su päästab ei ole tingimata su sõber.

3. Ja veel, kui sa istud oma sitahunnikus, siis hoia oma suu kinni.