Viimane piht

Mees oli suremas ja abikaasa pidas tema kõrval vigiiliat, küünal öökapil ja silmist pisarad langemas.

Temakese palvetamine äratas ta veel kord üles ja ta hakkas vaikselt huuli liigutama.

“Mu kallis, …”

“Tasa! Ära koorma ennast, proovi puhata!”

“Ma tahan midagi sulle pihtida.”

“Ära muretse, kõik on korras, püüa edasi magada.”

“Ei”, ütles mees juba nõudlikult, “ma pean sulle midagi ütlema, ma tahan rahus surra. Ma magasin, su õe, parima sõbranna, tema parima sõbranna ja su emaga.”

“Ma tean.” Vastas naine. “Sellepärast ma su mürgitasingi.”